Suheldes erinevate artistidega on tulnud ilmsiks, et suurt segadust tekitavad erinevad õigused, mis tekivad lugude loomisega ning nende õigustega seotud tuludega. Kuna lugudest tekkinud õiguste pealt tasude kogumine on üks peamisi muusikalt raha teenimise viise ning iga artistiprojekt ja professionaal vajab sissetulekuid oma karjääri arengu rahastamiseks, siis tunnen, et on tähtis rääkida nendest õigustest ja õigustega seotud sissetulekuallikatest lähemalt.
Kuna näen, et Eesti artistidel ja laulukirjutajatel on palju potentsiaali välismaal (seda eriti omavahel edukalt koostööd tehes) siis soovin panustada oma osa teadmiste näol, et tulevased staarid eduks ette valmistada. Kogu infot masteri ja autoriõiguste kohta ühe-kahe artikliga edasi anda pole võimalik, kuid põhitõed ja vundament edasisteks artikliteks saab igal juhul loodud. Et ammutada inspiratsiooni tulevasteks artikliteks on teie täpsustavad küsimused igati oodatud!
Avaks teema sellest, et üks loodud-kirjutatud ja üles salvestatud lugu hõlmab endas suuremas pildis kahte tüüpi õigusi: autoriõigusi ja masteri/fonogrammiõigusi (tehniliselt: kaasnevad õigused). Mõlemad õigused on nii seaduse järgselt kui ka äriliselt kõige tähtsamad õigused, mida autorid/muusikud saavad erinevatel viisidel kasu eesmärgil kasutada. Lisaks, mõlema õiguse kategooria puhul on ka erinevad rollid ja tegevused, mis määravad kus ja kellel mingisugune õigus tekib. Kuna õiguste jagunemisi seadused konkreetset ette ei dikteeri, siis pakun paari situatsiooni näitel selle kohta oma visiooni ja soovitused, tuginedes üldistele (iseseisvate muusikute) muusikatööstuse tavadele ning äri printsiipidele. Kuna masteri õigused on mingist autoriõigusest tulenev ja sellele loodud objekt, siis vaatleme esmalt autoriõigusi ning järgmises artiklis räägime masteri õigustest.
Autoriõigused
Õigustega seotud rollid: laulukirjutaja, helilooja, sõnade autor, lüürik.
Iga lugu saab üldiselt alguse kompositsiooni ja/või lüürika idee põhjalt, mida arendatakse ning mille alusel luuakse sellest loost ka salvestus. Autoriõigused on lühidalt öeldes õigused, mis tekivad kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele, mille alla kuuluvad ka muusikateosed (kompositsioon nii teksti/lüürikaga kui ka ilma).
Seega, kui sinu loodud originaalne lüürika ja/või kompositsioon (näiteks nootidena) on kuskil mingisuguses formaadis väljaspool sinu mõttemaailma väljendatud (näiteks kirjalikult paberil või digitaalselt arvutis), siis oledki juba loonud autoriõigustega kaitstava ning autoritasudele pretendeeriva intelektuaalomandi (sarnaselt patendile või kaubamärgile). Oma loodud lüürikale ja/või kompositsioonile tekivad sulle kui autorile varalised ja isikliku õigused.
Need õigused lubavad sul lisaks teoselt tasude saamisele oma teost: kopeerida, salvestada, levitada (salvestuse puhul näiteks laadida üles näiteks Spotifysse või YouTube), teha adaptsioone (näiteks remixe), avalikult esitada (üldiselt salvestuse puhul), lubada oma teosele teiste autorite teoseid (näiteks instrumentaalile lüürikat) ja ka neid õigusi teistele loovutada (ajutiseks või igaveseks).
Kuna isiklike ja varaliste õiguste nimekirja kuuluvad veel mõned read, siis huvi korral soovitan huvilistel täispikka nimekirja vaadata autoriõiguse seaduse paragrahvidest §12 ja §13.
Seega, kui mina ja mu sõber kirjutame koos ühe laulu, sõber kirjutab instrumentaal meloodia ning mina sinna sõnad, siis meil mõlemal tekib ühiselt loodud laulule autoriõigused. Aga kuidas me selle loodava autoriõiguse saaksime omavahel õiglaselt ära jaotada? Siinkohal küll seadus meile otseselt või konkreetselt ei defineeri kes ja kui palju peaks sellest autoriõigusest saama, kuid tööstuses on välja kujunenud hea tava, et 50% loo autoriõigustest kuulub kompositsioonile/instrumentaal meloodiale ning 50% lüürikale ning lüürika meloodiale, seega minu ja minu sõbra autoriõigused jagunevad selle tava järgi täpselt pooleks.
Juhul kui meil mõlemal oleks oma osa loomisel olnud veel keegi abiks, siis kõikidel on vastavalt oma sisendile õigus vastavalt osale autoriõigusest, mis tuleb meil omavahel vastastikuselt kokku leppida. Juhul kui mu sõbral oli veel kaks sõpra abiks instrumentaali kirjutamisel, siis nemad peaksid omavahel kokku leppima kuidas nad jaotavad instrumentaalile kuuluvat 50% ning mina peaksin oma abilistega jaotama omavahel lüürikale/lüürika meloodiale kuuluvat 50%.
Üldiselt käib säärastes olukordades esmane jaotus tunnetuslik taju järgi, kuid juhul kui see alt veab ning omavahel kokkuleppele ei saa, siis võib määrata kõigi sisendi protsendi näiteks nootide/lüürika osakaalu järgi kogu loost või kasutada autorite ühingu automaat jaotust. Juhtudel kus lool näiteks ei olegi lüürikat jääb 100% autoriõigustest kompositsiooni loojale ning juhul kui loole on lisatud ainult veidi lüürikat (näiteks ainult mõned fraasid loo vältel), siis oleks mõistlik, et kompositsiooni autorile jääda suurem osa autoriõigustest (näiteks jaotuses 90%-10%, vastavalt sisenditele).
Soovitan taolistel koos loomistel kohe alguses kokku leppida, eelistatavalt kirjalikult, et juhul kui koostööst midagi välja ei tule, siis kõik loojad jäävad oma loodu autoriteks. See tähendab seda, et mina võin oma sõnad võtta ning need kellegi teise instrumentaalile sobitada ning mu sõber võib oma instrumentaali võtta ning seda oma soovile vastavalt edasi arendada. Säärane kokkulepe tähendab ka seda, et me ei tohi vastastikuselt ka üksteise loomingut ilma loata kasutada (ei mina tema instrumentaali ega tema minu sõnu). See tagab loomingulise vabaduse mõlemale osapoolele ning ennetab situatsiooni, kus laulukirjutaja või lüüriku loodu jääb hapuks läinud koostöö tõttu kuskile sahtlipõhja igaveseks vedelema. Kuna saime sõbraga seekord kaubale ning autoriõigused ilusti jaotatud, siis võiksime järgmise sammuna oma teoselt tasu kogumise ning õiguste esindamise jaoks ühineda mõne autoriõiguste ühinguga.
Autoritasude kogumine
Autoriõiguste ühingud on autorite ning nende esindamiseks loodud organisatsioonid, kes tegelevad teoste avalike esitamiste (nt kontserdid, restoranid), edastamise (nt raadio, TV), reprodutseerimise (digitaalsete või füüsiliste koopiate tegemine) ja üldsusele kättesaadavaks tegemise (nt streaming või allalaadimine) esindamisega ning nendelt tasu kogumisega. Tehnilises keeles teostavad nad kompositsiooni mehaaniliste ja esitamise õiguste varalisi õigusi. Üldiselt on igas riigis välja kujunenud oma autoriõiguste ühing ja nad toimivad liikmelisuse põhiselt. Eestis on selleks Eesti Autoriõiguste Ühing (EAÜ), kelle juures saab end peale liikmena registreerimist määrata oma autoriõiguste esindamiseks ja tasude kogumiseks üle maailma.
Kuna säärased ühingud vaba turu printsiipidel siis autoritel on ka vaba valik, millise riigi organisatsioonile ta oma õigusi teostada/esindada anda soovib. Autor võib olla liige ka autoriõiguste ühingus kuniks ei teki olukorda, kus sama territooriumi suhtes on antud õigused esindamiseks mitmele autoriõiguse ühingule.
See tähendab seda, et juhul kui soovid näiteks autorina oma ülemaailmseid õigusi lasta esindada läbi Hollandi autoriühingu ning Eesti ja skandinaavia õigusi läbi Eesti autoriühingu, siis peaksid sõlmima liikmelepingu Buma/Stemra ning EAÜ’ga ning oma teosed vastavate soovidega mõlemas organisatsioonis ära registreerima.
Kui lood registreeritud, hakkab autoriõiguste ühing eelmainitud õiguste pealt koguma autoritasusid, mis jaotatakse autoritele vastavalt iga ühingu tasude jaotamise põhimõtetele. Erinevate autorite ühingute vahel võib olla erisusi teenuse kvaliteedi ning funktsioonide kohalt (nt sinu tasude väljavõtte detailsus, kliendiportaali olemasolu ning selle kvaliteet jms.) ning kindlasti soovitan veidi erinevaid variante uurida, et leida omale parim variant. Lisaks riigis väljakujunenud autoriõiguste ühingutele teostavad autoritasude kogumisi/administreerimist ka erafirmad nagu Songtrust ja Sentric.
Lisaks tasude kogumisele pakuvad ühingud üldiselt ka tasuta konsultatsioone autoriõiguste osas ehk küsimuste puhul võtke julgelt nendega ühendust!
Kokkuvõtvalt illustreeriksin autorite tasude jagunemist järgmiselt:
Autor: Kristjan Heinmets
Soovid teada rohkem või vajad abi mõne küsimusega?