Autoriõigustega kaasnevad õigused

Kuidas ja kellele ühe loo tulud jaotuvad?

Jätkates eelmises artiklis pooleli jäänud kohast (loe lisaks: kõik artistide sissetulekuallikatest muusikatööstuses ehk autoriõigustest) liigun edasi master’iga seotud kaasnevate õiguste juurde. Kaasnevad õigused muusikavaldkonnas kehtivad helisalvestise ehk fonogrammiga seonduvatele õigustele. Helisalvestus eksisteerib üldjuhul andmekandjal (nt .wav-, .mp3-failina arvuti kõvakettal või CD-l) ning selle loomiseks läheb vaja erinevaid ressursse ja tegevusi, mistõttu kehtivad ka lõpptulemusele uued õigused. Fonogrammi tootmisse on kaasatud erinevad esitajad ja fonogrammitootjad; viimase puhul võetakse arvesse initsiatiivi algatajat, rahalist ja ajalist investeeringut ning kohati ka osapoolte tuntust ja võrgustikku.

Kuigi tänapäeval on tehnoloogiliste arengute tõttu muusikamaailmas rollid sageli kokku sulanud (näiteks saab laulukirjutaja ise loo produtseerida, viimistleda ning lõpliku salvestuse iseseisvalt kodustes tingimustes luua), siis toon välja traditsioonilisema näite, mille puhul on salvestuse loomisel abiks olnud oma ala spetsialistid ning ühendan need hiljem muusikatööstuses välja kujunenud tavadega.

Teose professionaalseks salvestamiseks võib vaja minna stuudiot, vokaliste, produtsenti, helindajat ja erinevaid muusikuid, kelle instrumentaalseid esitusi tuleb lindistada. Nende ressursside planeerimise, koordineerimise ja rahastamisega tegeleval inimesel tekib õigus lõpptulemusele ning teda nimetatakse seaduse mõistes fonogrammitootjaks. Fonogrammi tootmise algatajaid, rahastajaid ja selle eest vastutajaid võib olla aga mitu ning vastavalt kõigi panusele peaks fonogrammitootja õigusest tulenevad tasud omavahel ka ära jagama.

Autoriõiguse seadus nimetab teose esitajaks lauljat, muusikut, muud isikut või kollektiivi, kes laulab, mängib muusikariistal või muul viisil esitab loominguteoseid. Kuna kompositsiooni ning laulusõnade salvestamiseks on vaja eelpool nimetatud professionaale, siis ka neile tekivad salvestuse valmimisel esitajaõigused. Ühel salvestusel võib olla mitu esitajat, mistõttu on ka esitajaõigused ning saadavad tasud jagatavad. Küsimus võib tekkida sellest, kuidas jagada omavahel tasusid ning kui suur osa kogu fonogrammist tulenevatest tasudest kuulub esitajatele.

Lihtsustades seniste tasude jagunemist nii autori- kui ka master’iga seonduvate õiguste seisukohast võib piltlikult kujutada seda järgnevalt:

Seaduse järgi makstakse fonogrammi kasutamise eest võrdselt (50%-50%) esitajatele ja fonogrammitootja(te)le, juhul kui pole omavahel kokkulepitud teisiti. Kui mõelda, et suur osa uuest muusikast (eriti alustavate muusikute puhul) avaldatakse n-ö iseseisvalt (plaadifirma esinduseta), siis üldiselt võetakse tasude jaotamisel lisaks fonogrammitootja ja esitaja panusele arvesse ka kulude ning tööülesannete jaotust tootmisel ja turustamisel (muusika levitamine, turundamine jms).

Kuna fonogrammi tootmisel saavad rollid jaguneda erinevalt ning tegevus hõlmab mitmeid lisategevusi, siis kitsaskohad võivad tekkida õiglase tasude jaotamise puhul. Järgnevalt mõned situatsioonid, kus jagan oma nägemust võimalikest jaotustest.

Fonogrammi tootmine algab tavaliselt siis, kui muusik soovib oma kirjutatud loost toota salvestuse või produtsent soovib luua salvestust kellegi heliteosest. Salvestuse loomiseks on vaja ette võtta järgmised tegevused: salvestada vokaal, instrumentaalosad ning teha järelproduktsioon (miksimine ja masterdamine). Eeldades, et produtsent ja muusik ei ole multitalendid ning ei oma kõiki oskusi salvestuse tootmiseks, siis peavad nad üksteise poole pöörduma, et koos töötades oma eesmärgid ellu viia. Ühe näitena võib tuua laulja, kes ise instrumentide mängimist ei valda ja pöördub oma looga produtsendi poole, kes kasutab helitöötlusprogrammi (nt Ableton, FL Studio jms) lugude produtseerimiseks ning kumbki neist ei ole pädev lugu miksima ega masterdama.

Sellises olukorras võib muusik kui fonogrammi tootmise algataja produtsendile tehtud töö eest maksta ühekordse tasu, teha kokkuleppe fonogrammi tasude põhjal või kombineerida mõlemat. Selles näites on muusik vokaali salvestamiseks ise võimeline, kuid instrumentaalosade salvestamiseks saab kasutada kahte varianti: 1) otsida muusikuid, kes salvestaksid instrumentaalse osa ning kellele saab tasuda sarnaselt nagu produtsendile või 2) kasutada eelsalvestusi ehk sample’eid või tarkvarapõhiseid instrumente (selle käigus saab produtsendist tehniliselt esitaja).

Muidugi saab kasutada ka mõlema variandi kombinatsiooni. Konkreetsest ning põimitud rollijaotusest võib tuua järgneva näite: muusik laulis sisse vokaalse osa, kitarrist mängis sisse kitarri osa ja produtsent lõi sample’ite põhjal trummimuusika ning lisas siia-sinna ka erinevaid efekte. Sellises olukorras on fonogrammitootjale kehtivad õigused nii vokalistil, kes vastutab fonogrammi tootmise eest kui ka produtsendil, kes vastutab teose kunstilise kontseptsiooni eest ning esitajaõigused jagunevad vokalisti, produtsendi ja kitarristi vahel. Lõppfaasis kaasatakse helindaja, kes teeb loole miksi ja master’i ning kelle töö eest saab samuti tasuda sarnaselt nagu produtsendile.

Stsenaarium 1: artist maksab produtsendile, kitarristile ning helindajale nende teenuste eest ühekordse tasu. Säärases olukorras artist sisuliselt ostab teised osapooled nende õigustest välja ning saab 100% fonogrammiga seonduvatest õigustest ja tuludest (nii esitaja kui ka fonogrammitootja osadest).

Stsenaarium 2: artist maksab kitarristile ning helindajale nende teenuste eest ühekordse tasu, kuid produtsent saab oma töö eest osaluse fonogrammi tuludest. Kuna kitarristile ja helindajale on töö eest tasutud, siis neil tuludele õigust ei ole. Kuidas jagunevad aga õigused artisti ja produtsendi vahel? Esmajärgus tuleks vaadata, mis rolle keegi kandis ning mis osa fonogrammi õigustest kuulub neile.

Arvestades et produtsent on vastutav salvestamise protsessis, siis selle järgi oleks tal õigusi fonogrammitootja osale. Kuna muusikaprodutsent lõi sample’ite põhjal trummiosa, siis on ta seeläbi ka esitaja. Artist on siin situatsioonis nii esitaja kui ka fonogrammitootja – esitaja, kuna tema laulis sisse vokaalse osa ning fonogrammitootja, kuna tema algatusel, vastutusel ja rahastusel (kitarristi ja helindaja palkamine) toimub salvestamine. Minu arvates võiksid jaguneda õigused järgnevalt: ⅓ esitaja õigustest produtsendile ja ⅔ artistile, kuna trummide esitus on ⅓ kogu salvestusest (lisaks kitarrile ja vokaalile) ning ½ fonogrammitootja õigusest produtsendile, kes tootmise eest vastutab ning ½ artistile. Kokkuvõtvalt järgnevalt: 41,5% produtsendile ja 58,5% artistile või 40%-60%, et oleksid täisarvud.

Stsenaarium 3: artistil rahalised vahendid puuduvad ning kõigile tasutakse osalusega fonogrammi tuludes. Sellises situatsioonis võib jällegi vaadelda loo valmimisele kulunud tööpanuseid ning minu nägemus fonogrammi jagunemisest oleks järgnev: ⅓ esitajaõigusest kitarristile, ⅓ artistile ja ⅓ produtsendile ning ⅕ fonogrammitootja õigusest helindajale (sageli määratakse helindajale 5–10% fonogrammist) ja ülejäänud ⅘ peaks kokkuleppe põhjal artisti ja produtsendi vahel ära jaotama, näiteks võrdselt. Kokkuvõtvalt oleksid õiguste jaotamise tulemused sellised: 16,5% kuuluks kitarristile, 5% helindajale, 41,5% muusikaprodutsendile ning 36,5% artistile. Ümardamise tõttu jäi selles näites üle 0,5%, mis võiks kuuluda artistile kui projekti algatajale.

Lisaks tuleb fonogrammi jaotusel ka arvesse võtta, mis saab fonogrammist peale selle valmimist. Selleks, et loodud salvestus oleks kuulajatele kättesaadav (nt Spotify, SoundCloudi või YouTube’i kaudu) on vaja teha järgmised sammud: luua kaane kujundus ning distribueerida valminud pala (laadida lugu üles SoundCloudi, YouTube’i või toimetada lugu Spotifysse läbi agregaatori, nt DistroKid, CD Baby jms.) ning soovitatavalt ka järgnevad tegevused: turundamine (nt sotsiaalmeedia, playlist’imine, pressikajastused, blogid, uudiskirjad, raadiokanalitesse saatmine jms) ja kasutuse otsimine (nt artistide või DJde leidmine, kes võiksid lugu esitada, sünkronisatsiooni võimalused reklaamides jne). Kõik need tegevused hõlmavad erinevaid nüansse või kulusid, mida tuleks fonogrammi tulusid jaotades meeles pidada. Need on ka asjaolud, mida fonogrammi ühingud vaidluste puhul arvesse võtavad. Viimase stsenaariumi näitel võiks artist saada turustamise eest suuremat tulu kui kitarrist ja produtsent, kes nendes ülesannetes aktiivselt ei osale. Juhul kui artist kattis ainsana turustamiskulud, siis nende kulude tasaarveldamiseni saab artist 100% tuludest. Kokkuvõttes tuleb fonogrammi jaotamisel arvesse võtta kõikide osapoolte panuseid, rahalisi investeeringuid ning omavahelisi kokkuleppeid.

Kaasnevate õiguste tasude kogumine

Sarnaselt autoriõiguste tasude kogumisele on ka kaasnevate õiguste jaoks tekkinud organisatsioonid, kes varalisi õigusi fonogrammitootjate ja esitajate eest teostavad. Eestis on vastavalt mõlema osapoole tasude kogumiseks loodud Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja Eesti Esitajate Liit, mille kaudu saab õiguste omajana liikmeks astuda ning oma lood kogumiseks ära registreerida. Nii nagu autoriõiguste ühingud, toimivad ka fonogrammi/esitajate ühingud vaba turu printsiipidel ning õiguste omamisel on vabadus valida oma varaliste õiguste teostajad. Seega võib ka liikmeks astuda näiteks Hollandi fonogrammitootajate ja esitajate õiguste teostamise organisatsiooni (paljudes riikides on need organisatsioonid kolinud ühe katuse alla) Sena ridadesse või kasutada teenuseid firmalt nagu Global Master Rights. Sarnaselt autoriõiguste ühingule koguvad esitajate liidud ja fonogrammitootjate ühingud tasusid iga kord, kui fonogrammi on esitatud televisioonis, raadios või avalikes kohtades (restoranid, ööklubid jms).

Eelpool nimetatud liidud ja ühingud ei kogu tasusid aga voogedastuse platvormidelt või digitaalsetelt teenusepakkujatelt (Digital Service Provider) nagu Spotify, Apple Music jms. Kui tasud autoriõiguste eest jõuavad autoriteni läbi autorite ühingu (nt EAÜ), siis fonogrammi esitamise eest jõuavad tasud artistideni otse läbi agregaatorite nagu CD Baby, DistroKid, TuneCore jms. Seega fonogrammiga seonduvate tasude jaotamisel tuleb arvestada, et keegi peab tegelema agregaatoritelt saadava tulu jaotamisega vastavalt osalustele.

Lisamärkusena mainiksin, et USA on maailmas sisuliselt ainukene riik, kes ei kohalda fonogrammi tasusid salvestuse esitamise eest ning kohustab sääraseid tasusid maksma ainult digitaalsetel raadiotel, satelliitraadioteenustel ja kaabeltelevisiooni muusikakanalitel nagu SiriusXM, Pandora, iHeart Radio jms. Tasude kogumiseks neilt teenustelt on loodud ka spetsiaalne organisatsioon nimega SoundExchange, mille liikmeks saab hakata, juhul kui lugusid mängitakse USA digitaalsetes- või satelliitraadiotes. Kokkuvõtvalt võib eelnevat artiklit niiviisi visualseerida (rohelised jooned illustreerivad tasude liikumisi):

Autor: Kristjan Heinmets